Usambara mäed Ida-Tansaanias, troopilises Ida-Aafrikas, moodustavad Ida-Kaarte mäestiku idapoolseima osa. Ligikaudu 90 kilomeetrit (56 miili) pikk ja umbes poole võrra kitsam mäeahelik paikneb Tanga piirkonna Lushoto maakonnas. Mäed tekkisid peaaegu kaks miljonit aastat tagasi, kui tektoonilised jõud neid murdsid ja ülespoole surusid, ning koosnevad prekambri metamorfsest kivimist. Need jagunevad kaheks alamvahemikuks: Lääne-Usambara mäed on kõrgemad kui Ida-Usambara, mis asuvad lähemal rannikule ja saavad rohkem vihma.

Lääne-Usambara mäed

GeograafiaAsukohtTanga piirkondPõhja-Ida mäestiku osa

Valitsuse hotell.

Mäed on kaetud algupärase troopilise vihmametsaga, mis on olnud pikka aega isoleeritud ning on endeemilisuse keskpunkt. Ajalooliselt elasid siin bantu, shambaa ja maasai rahvad, kuid 18. sajandil asutas Mbegha Shambaa kuningriigi. Kuningriik lagunes lõpuks 1862. aastal järglaskonflikti tõttu. Saksa kolonistid asusid alale, mis hiljem sai Saksa Ida-Aafrikaks, ja pärast Esimest maailmasõda liideti see Briti mandaaditerritooriumiga Tanganyika.

*USAMBARA MÄESTIKU GEOGRAAFIA*

USAMBARA MÄED

Usambara mäed on umbes 90 kilomeetrit (56 miili) pikad ja 30–50 kilomeetri (19–31 miili) laiused. Need on osa Ida-Kaarte mäestikust, mis ulatub Keenast läbi Tansaania. Mäestik on üks maailma bioloogilise mitmekesisuse kuumkohti. Kõrgeim tipp on Chambolo, 2289 meetrit merepinnast kõrgemal.[1] Mäestikule pääseb ligi Lushoto linnast läänes ja Amani linnast idas. Usambarad jagunevad tavaliselt kaheks alamvahemikuks: Lääne-Usambara mäed ja Ida-Usambara mäed. Ida-Usambarad on rannikule lähemal, saavad rohkem vihma ning on oluliselt väiksemad kui Lääne-Usambarad.

*USAMBARA MÄESTIKU GEOLOOGIA*

Mäestik kujunes peaaegu kaks miljonit aastat tagasi. Kuna siin ei toimunud glatsiaale ja kliima on olnud suhteliselt stabiilne, on vihmamets läbi teinud pikaajalise ja unikaalse evolutsiooni, mille tulemusena on tekkinud muljetavaldav arv endeemilisi liike ning iidse metsa pilvemetsad.[2] Lääne- ja Ida-Usambarad on suuremad prekambriumi metamorfsed moodustised, mis koosnevad happelistest gneissidest, pürokseenidest ja amfiboolidest. Need mäed tekkisid murdumise ja üleskõrgendamiste tagajärjel, moodustades orud, mis loovad paljusid vesikondi, mis varustavad vett peamiselt Tansaania kirdeosa elanikele.

*USAMBARA MÄESTIKU ÖKOLOOGIA*

Usambara mäed on Ida-Aafrikas üsna ebatavalised, kuna nende looduslikud piirkonnad on endiselt kaetud troopiliste metsadega, mis mujal kontinendil on valdavalt säilinud vaid Lääne-Aafrikas. Neid peetakse ökoloogiliselt väga olulisteks ja bioloogilise mitmekesisuse kuumkohtadeks. Mäestikus on palju kaitsealasid, mida laiendavad Tansaania valitsus, seotud MTÜd, teadustöögrupid ning annetajariigid nagu Norra. Mitmed liigid on endeemilised Usambara metsadele, näiteks Usambara kotkasöök (Bubo vosseleri), Usambara akalat (Sheppardia montana), Usambara punutaja (Ploceus nicolli), Aafrika violett (Saintpaulia ionantha) ja puuliik Calodendrum eickii.

*USAMBARA MÄESTIKU INIMAJALO*

Ajalooliselt on Usambara mägesid asutanud bantu, shambaa ja maasai rahvad, kes olid segu põlluharijatest ja karjakasvatajatest.[allikas vajalik] 18. sajandi esimesel poolel asutas Mbegha Vugu alal Shambaa kuningriigi. Tema lapselaps Kinyashi Muanga Ike tugevdas kuningriigi poliitilist ja sõjalist struktuuri.[5] Kinyashi poeg Kimweri ye Nyumbai laiendas kuningriiki nii lääne- kui ida-Usambaradele, ulatudes rannikule ja lõunas Pangani jõe orule. Pärast Kimweri surma 1862. aastal lagunes kuningriik pärilussõja tõttu.[6][7] 19. sajandi lõpus, olles Saksa Ida-Aafrika Usambara piirkonnas, saabusid saksa kolonistid, kes tõid kaasa raha kasvatamiseks mõeldud põllukultuure nagu puitpuud, kohv, tee ja kinin ning määrasid metsad veevarustuse või puidutöötluse reservaatideks. Nad tõid ka uusi läänelikke mõisteid, mis tihti olid vastuolus traditsiooniliste uskumustega, näiteks metsaga kooseksisteerimine versus mets kui eraldiseisev looduseala. Kolonialismi tulemusena muutus metsade kogukonnas tajumine radikaalselt ning traditsiooniline põllumajandus asendus rahapõllukultuuridega nagu kinin, männipuud, banaanid, mais, tee ja kohv. 1882. aastal kogus Adalbert Emil Walter Redliffe le Tanneux von St. Paul-Ilaire (baron Walter), Saksa Ida-Aafrika Usambara piirkonna kuberner, väikese ürdi seemneid ja taimi, mis saadeti Berliini kuninglikku botaanikaaeda juhatajale Hermann Wendlandile. Wendland kasvatas taimed üles ja tuvastas need uue liigi ja perekonnana Saintpaulia ionantha, inglise keeles tuntud kui Aafrika violett. Perekonnanimi Saintpaulia austab von St. Paul-Ilairet, liigi nimi tähendab violett (kreeka ion) õit (kreeka anthos). Oma kodumaal Usambara mägedes on need pilvemetsataimed väljasuremise ohus. Pärast Esimest maailmasõda liideti piirkond Briti mandaaditerritooriumiga Tanganyika. Briti administratsioon jätkas metsade reserveerimist ja kasutamist.

USAMBARA MÄESTIKU ARENG JA TURISM

Täna on Usambara mägede piirkonna rahvastiku kasvumäär üks kõrgeimaid (umbes 4% võrreldes Tansaania riikliku keskmise 2,1%-ga), seal on ulatuslik vaesus ja kõrgeima rahvastikutihedusega alad kogu Tansaanias.[11] Enamik elanikest on toimetulekupõllumehed, kes sõltuvad metsadest puitu, ravimtaimi, põllumajandusmaa raiet ja küttepuud.[12] 70% Lääne- ja Ida-Usambara algsest metsakatteist on hävinud.[13] Ökosüsteeme on oluliselt kahjustanud välismaiste raietööstuste suurmahuline metsade hävitamine alates 1950. aastatest. Tangas asuv saagimaja töötles Ida-Usambara puitu, selle toodang kasvas 1970. aastatel Soome arenguabi toel.[14] Maapinna ja metsade degradatsioon on jätkuvalt tõsine probleem. On veel palju kohti, mis meelitavad külastajaid, kes otsivad kogemusi väljaspool arenenud turismisihtkohti. Nendeks on Lushoto kaubanduslinn (Saksa kolonialismi aegne Wilhelmsthal), kunagine populaarne Saksa kuurort Amani looduskaitseala ja farm ning Mazumbai ülikoolimets, mida peetakse Ida-Usambara puutumatu troopilise metsa viimaseks näiteks.